2. juunil toimus meil õppeprogramm Kohtla - Nõmme kevandusmuuseumis.
Kõigepealt sõitsime Purtse linnuse juurde.
Purtse vasallilinnus (ka Purtse kindluselamu ja Purtse mõis asub Lüganuse vallas Purtse jõe idakaldal.
Purtse vasallilinnus on omapärane kindlusehitis, mis kätkeb endas elemente arhailisest majalinnusest, keskaegsest kantsist ja ehitusajal populaarses renessanss-stiilis lossist. Linnuse ehitas 16. sajandi keskel arvatavasti Purtse mõisa tolleaegne omanik Johann Taube (Tuve).
Pärast Põhjasõda ühendati Purtse mõis Püssi mõisaga ja kujunes selle abimajandiks. Mõis hüljati 1940. aastal. Linnus restaureeriti aastail 1987–1990
Eesti Kaevandusmuuseum - Elu sügavaim elamus!
Rikastusvabrik
Kaevandusmuuseumi renoveeritud rikastusvabrik avati külastajaile 2015. aastal.
Ehitis pärineb 1956. aastast ja toimis rikastusvabrikuna 2001. aastani. Nüüd pakub hoone oma viiel korrusel huvitavaid elamusi. Rikastusvabriku juurde kuulub paetorn, kus asub lisaks ekspositsioonile vaateplatvorm põnevate vaadetega.
Rikastusvabrikust on saanud muuseumi peahoone, mis peidab endas mahukat ja interaktiivset ekspositsiooni nii põlevkivi tekkimisest, selle leiukohtadest, kaevandamisest ja kasutamisest. Lisaks luuakse pilt energiatootmisest tulevikus. Rikastusvabrikus saab interaktiivsetel väljapanekutel ise käed külge panna, lugeda ja kuulata lugusid. Esimese korruse põnevaim eksponaat, millest nii lapsed kui ka isad-emad vaimustuvad, on puurimismasina trenažöör.
Peahoone esimesel korrusel asub piletimüügi- ja infolett ning kohvik. See on ühtlasi sissepääs ka maa-alusesse kaevandusmuuseumisse, vaatetorni ja ekspositsiooni. Samas saab osta ka muuseumi suveniire.
Allmaamuuseum
Allmaamuuseum on kindlasti kõige põnev osa muuseumist, mille moodustavad endised kaevanduskäigud kogupikkusega üks kilomeeter.
Ekskursiooni käigus astud tõeliste kaevurite kunagistes jalajälgedes ja saad osa nende igapäevasest tööelust rõsketes pimedates kaevanduskäikudes ning uusi teadmise põlevkivi kaevandamisest, tööstuse toimimisest ja arengust.
Allmaaretke jooksul astud läbi erinevatest kaevurite maa-alustest töö- ja puhkepaikadest, sõidad tõelise maa-aluse kaevurirongiga ja tutvud mitmesuguse maa-aluse tehnika ning kaevandustehnoloogiatega.
Allmaamuuseumisse saab ainult koos kogenud giidiga.
Oru loss
Oru loss oli ehitis Virumaal Jõhvi kihelkonnas nüüdisajal Ida-Viru maakonnas Toila vallas Toilas.
Pühajõe suudmes asunud loss oli algselt Peterburi suurkaupmehe G. G. Jelissejevi puhkemaja, alates 1935. aastast Eesti riigipea suveresidents.
Ajalugu
1897. aastal ostis Vene suurkaupmees Grigori Jelissejev Toila kandis Pühajõe mõisa, selle karjamõisa (Föhrenhofi) ja tulevase lossi kõrval asuva kahe talu maad (u 140 hektarit), et rajada sinna endale loss, mida nimetati ka omaniku järgi Jelissejevi lossiks.
Hoone projekteeris Itaalia uusrenessanss- või uusbarokkstiilis arhitekt Gavril Baranovski, pargi arhitekt oli Georg Kuphaldt. 57 toaga kolmekorruseline hoone, mida hakati peatselt nimetama Oru lossiks, valmis 1899. aastal. Lossi juurde kuulusid iluaed, talveaed, jõe suunas laskuvad terrassid, paadisild, maneež ja hobusetallid. Pargi suurus oli umbes 100 hektarit, suur osa sellest oli kujundatud looduslikus stiilis. Pargi ehitustöödel osalesid paljud kohalikud talupojad. Lossi ja pargi ehitamise väidetav kogumaksumus oli 5 miljonit kuldrubla.
Bolševike oktoobripöörde järel lahkus Jelissejev Pariisi, naturaliseerudes Prantsusmaal, ja loss jäi hooldamata. Lossi juurde kuuluv maa-ala jäi võõrandamata, kuna see polnud mõisa-, vaid talumaa. 1924. aastal mõisteti August Aloe ja Hans Rosenstrauch 1920. aastal Oru lossist mööbli varastamise eest vastavalt 2½ ja 1 aastaks vangiroodu. 1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad lossikompleksi Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid Eesti riigile riiklikuks otstarbeks. Jelissejev ei olnud nõus lossi müüma eraisikule, vaid ainult riigile.
Üleandmislepingu kirjutasid alla riigisekretär Karl Terras ja Ado Anderkopp Toompea lossis 22. veebruaril 1935. Annetuse hulka kuulusid järgmised kinnisvarad: Orro-nimeline mõisamaa koht ühes sellel asuva lossiga, teiste ehitistega ja muude päraldistega; Föhrenhofi-nimeline mõisamaa koht ühes kõigi ehitistega ja muude päraldistega; Pühajõe mõisa järgi Nõiametsa-nimeline mõisamaa koht ühes kõigi päraldistega. Koos lossiga anti üle ka selle sisustus.
Vapsid levitasid Haapsalus kuulujuttu, et Kadrioru lossist ehitatavat Oru lossi salajast tunnelit, mille eest töölised saavat palka 5 krooni päevas.
Renoveerimistööd kestsid 1936. aastani. Loss võeti kasutusele Eesti riigipea (tol ajal Konstantin Päts) suveresidentsina.
1. aprillil 1938 jõustunud Vabariigi Presidendi Kantselei vabateenijate koosseisu järgi teenis Oru lossi alal autojuht, motorist-elektrik, kaks motoristi abi, hobusemees, kaks valvur-töölist, aednik, asjaajaja ja kaks abiaednikku, kokku 11 isikut. 1938. aastal alustati lossi juures uue sadama, nn Presidendi sadama ehk Toila sadama ehitustöid Pühajõe suudmes.
Oru lossi komandant oli aastatel 1936–1939 kolonelleitnant Enn Urbalu, alates 1939. aastast major Harry Ottmaa.
Oru lossi garnisoni kuulusid 1. Jalaväerügemendi II pataljoni 4. kompanii ja rügemendi ratsakomando. Garnisoni ja kompanii ülem oli kuni 1939 kapten Harry Ottmaa, alates 1939. aastast kapten Alfred Ruben. Ratsakomando ülem oli kuni 1939. aastani kapten Alfred Ruben, alates 1939. aastast leitnant Hans Jaanhold.
1940. aasta juunipöörde järel hakati lossi laastama, osa väärtuslikumast varast (maalid, lauahõbe jms) veeti Venemaale. 13. augustil 1941 süütasid taganevad punaarmeelased lossi ja see hävis suuremas osas. Varemed, kus asus miiniladu, lasti õhku Saksa vägede poolt 1944. aastal.
Liigirikas lossipark on looduskaitse all (Oru pargi maastikukaitseala).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar